 |
| |
Belials Veiko
Title:Unevant
Subject:FICTION
Veiko Belials
Ossum-Possum, pannkoogielukas
Unevant
Unevant toetus seljaga vastu maja seina ja tukkus, lilleline lont ümber kaela nagu sall. Päike soojendas ja Unevant norises õnnelikult.
"Hei, Unevant, ärka üles!" hüüdis Ossum-Possum reipalt. "Külalised tulid."
"Mis? Kus?" võpatas Unevant ja lõi unesegased silmad lahti. "Ma ei maganud! Ma mõtlesin!"
"Muidugi mõtlesid," rahustas Ossum-Possum naerdes. "Ma ütlesin, et külalised tulid."
"Mis külalised? See oled ju sina."
"Tüdruku nimi on Laula," tõukas Ossum-Possum Laulat lähemale. "Tema on siin esimest korda!"
"Ah et laulad on siis sellised," ümises Unevant Laulat oma tillukeste silmadega uurides. "Midagi sellist ma arvasingi."
"Ja unevandid on siis sellised," rõõmustas Laula omakorda. "Kuule, äkki oled sa seesama Unevant?"
"Mine tea, äkki olengi?" nõustus Unevant. "Ainult et milline Unevant?"
"Kui ma väiksem olin," meenutas Laula, "luges ema mulle õhtuti ühte luuletust. See kõlas nii:
Tümpsa-tümpsa,
tümpsa-tümpsa,
tuleb Unevant.
Tal on suured
roosad kõrvad,
lilleline lont.
Astub sala sängi veerde.
Vargsi tõstab üles,
kannab Une Kuningriiki
sind ta oma süles.
Mul on tunne, et sina oledki see luuletuse-Unevant?"
"Olen," muheles Unevant ja tema suured roosad kõrvad läksid veelgi roosamaks.
"Miks sa siis enam minu juures õhtuti külas ei käi?" nõudis Laula.
"Aga miks ema sulle seda luuletust enam ei loe?" päris Unevant vastu.
"Ma olen juba suur."
Unevant oli vastusega päri.
"Just, sa oled juba suur ning oskad ise Une Kuningriiki minna. Minul ei jäänud muud üle kui pensionile minna," ohkas ta. "Oi-jah, seda ma imestasin isegi, et miks ma ennast nii vanana tunnen."
"Oled sa siis tõesti nii vana?" kahtles Ossum-Possum.
"Muidugi. Ma olen Voodialustest elanikest kõige vanem. Ma olen peaaegu sama vana kui kogu Voodialune. Enne mind olid siin ainult mummud."
"Sa ütlesid, et ma oskan nüüd ise Une Kuningriiki minna," sekkus Laula, "aga ma ju ei oska!"
"Oskad," rahustas Unevant. "Ärkvel olles unustad tee, aga kui magama jääd, tuleb kõik jälle meelde."
"Mida ma lobisen?!" sai Unevant korraga kurjaks. "See tuleb sellest, kui unesegase... ee... mõttesegase peaga külalisi vastu võetakse!"
"Mis tal nüüd hakkas?" päris Laula Ossum-Possumilt sosinal.
"Tal on põhimõtted!" seletas Ossum-Possum tasasel häälel. "Ta ei räägi kellegagi enne, kui on mõne kavala küsimuse esitanud ja selgeks teinud, kui tark tema vestluskaaslane on. Mida targem, seda parem! Päris lollidega ta ei räägi. Nii kummaline kui see ka ei tundu, jätkub neil kõige rohkem juttu Noosuga. Mis sellest, et nende vestlus alati vaidluse ja tüliga lõpeb."
"Tead sa, mis vahe on liimimisel ja kleepimisel?" päris Unevant Laula poole pöördudes. "See on muide üks filosoofia põhiküsimustest, et sa teaksid."
"Mis võiks olla veel lihtsam!" hüüatas Laula. "Liimitakse liimiga, kleebitakse kleebiga!"
Unevant vaatas teda tumma imetlusega.
"Hämmastav! Ta teadis! Ära ütle rohkem midagi! Ta teadis! Ta teadis!"
Unevant kepsutas ümber Laula ja vehkis londiga. "Tahad, ma räägin sulle mõne loo?" pakkus ta, kui oli uuesti istet võtnud. "Tahad?"
Ossum-Possum põrnitses Laulat nagu imelooma.
"Ennekuulmatu!" sai ta lõpuks sõna suust. "Lugusid pole ta seni kellelegi rääkinud. Isegi Noosule mitte. Olgugi, et hääpar on tark mis tark!"
"Tahad, ma räägin sulle Möslust ja Pöslust? Ei, see pole suurem asi lugu. Ma räägin parem, kuidas Kilk ja Silk kelgutamas käisid? Või..."
"Räägi Kilgist ja Silgust," palus Laula.
"Hea küll, kuula:
Kilk ja Silk
Kuurist kelgu leidis Kilk.
Hüüdis:
"Hõissa, vastlad!
Tule külla,
sõber Silk,
lähme liugu laskma!"
Silk läks mäele silgates,
Kilk ta kannul kilgates.
Lõbutsesid mehemoodi,
meelest unus toit ja voodi.
Vastlaliugu,
tõsilugu,
ma ei räägi nalja,
lasid sõbrad Kilk ja Silk
jõuludeni välja."
"Vahva", plaksutas Laula käsi. "Räägi veel midagi!"
"Räägi mummudest, kui sa kord juba nii vana oled, nagu sa väidad," sekeldas Ossum-Possum.
"Nii vana ma nüüd ka ei ole," vaidles Unevant nördinult, "kuigi, jah, eks ma mäleta neid mummusid küll."
"Räägi siis ometi," lunisid Laula ja Ossum-Possum ühest suust.
"Elasid kord mummud," hakkas Unevant juttu heietama. "Nad olid ümarad ja värvikirevad ning meeldisid endile kangesti. Nad ei jätnud ühtegi juhust kasutamata, et ennast kiita. Üksteist kiitsid nad muidugi ka. See kuulus asja juurde. Kuid palju hullem oli, et ka kõik ülejäänud pidid neist vaimustuses olema ja see hakkas teisi ära tüütama. Kaua sa ikka kiidad, kui mumm edevusest aina ümmargusemaks läheb ja sinust lõpuks enam välja ei tee. Mummud läksid lõpuks täiesti ülekäte. Nad olid upsakad ja kõrgid ning hakkasid end kõigist paremaks pidama.
Mummudest hakati eemale hoidma. Neid siunati ja sarjati, näägutati ja noomiti, kuid miski ei aidanud. Lõpuks ei rääkinud nendega enam keegi. Mummud jäid omapäi.
Mummudele see ei meeldinud. Nemad pidid olema tähelepanu keskpunktis, neist pidi räägitama! Kuidas siis äkki nii, et neist keegi ei hooli?
Mummud muutusid süngeteks ja seltsimatuteks. Nad tülitsesid pidevalt omavahel, süüdistades üksteist õnnetuses, mis neid tabanud oli, ning vihkasid kõiki nende mõistmatuse ja julmuse pärast.
Ühel hommikul olid mummud äkki kadunud. Sellest päevast saadik pole keegi neist midagi kuulnud. Paljud ei usugi enam, et mummud kunagi olemas olid. Lugusid mummudest peetakse lihtsalt vanaks legendiks."
"Kui kurb!" ohkas Laula.
"Ega ta lõbus ole jah," nõustus ka Unevant. "Aga mis teha, elu on selline. Ja pealegi, mina ju mäletan neid..."
"Miks sa Noosule mummudest ei räägi?" ei mõistnud Ossum-Possum. "Ta peab ennast ju mummuloogiks. Ta kirjutaks sinu mälestused üles ja uuriks ehk mummude asukohagi välja."
"Ta pole minult mummude kohta midagi küsinud," pomises Unevant süüdlaslikult.
"Sa räägi ise," soovitas Ossum-Possum. "Sa ju tunned Noosut. Ta on liiga uhke, et kellegi käest midagi küsida. Ta tahab ise kõike teada."
"Õige jutt," nõustus Unevant. "Ma lähen Noosu juurde ja räägin kõik, mida ma mummudest tean. Arvate, et ta rõõmustab?"
"Kindlasti!" julgustas teda Laula.
Unevant tõusis.
"Nojah, ma siis lähen, " kohmas ta. "Tulge teinekord jälle."
Ta lehvitas neile oma lillelise londiga ja pööras ümber nurga.
Tümpsa-tümpsa, tümpsa-tümpsa, kostsid eemalduvad sammud.
...
|
|
|
