| |
Käo Henno
Title:Leib ja hamburger
This text will be replaced
Subject:FICTION
Henno Käo
Leib ja hamburger
Poolik leivapäts konutas kapis ja muudkui kuivas. Ega tal muud teha olnudki. Näis nii, et ta oli unustatud. Tundus, et teda polnud enam kellelegi tarvis.
Ühel päeval ilmus kappi ka poolik hamburger. Või mis poolik, ainult korra oligi ehk hammustatud.
Leib ja hamburger põrnitsesid teineteist hulk aega. Viimaks võeti jutuots üles. Nojah, esialgu ei saanud nad teineteisest küll mõhkugi aru. Hamburger purssis mingit veidrat võõrkeelt ja püüdis leiba riiulilt maha nügida. Imelik küll, aga nii kui leib oli hamburgerile mehise müksu andnud, sai sellele paugupealt maakeel selgeks.
"Miks siis kohe nõnda?" hädaldas hamburger.
"Ise sa alustasid," ütles leib.
"Siin on ju nii kitsas ja umbne," virises hamburger. "Moodne nähtus vajab õhku ja ruumi. Ja hästi palju."
"Kus siin see moodne nähtus on?" ei taibanud leib. Ta vaatas ringi ja nägi nurgas vaid küpsisepuru. Sellel ei saanud küll moega mingit pistmist olla.
"Vaata siia," ütles hamburger.
"Noh, ja siis," ei saanud leib ikka veel aru.
"Mina olengi moodne nähtus," teatas hamburger tähtsalt. "Ma olen niisama moodne kui arvuti või mobla. Võibolla moodsamgi."
Leib ei teadnud arvutist midagi. Tal polnud aimugi, mis on mobla. Need võisid tõesti olla moodsad nähtused. Aga näritud kotlet kahe saiatüki vahel ja moodne - see ajab ju prussakadki naerma! Kuid leib ei naernud ega pidanud tarvilikuks midagi ütelda.
Reklaam
"Noh, miks sa nüüd vait oled?" küsis hamburger kannatamatult. Leib nägi jube ebamoodne välja, täiesti ajast ja arust. Hamburgeril hakkas temast isegi natuke kahju.
"Ma mõtlen," ütles leib.
"Millest?" uuris hamburger. "Ka moodsatest nähtustest?"
"Ma mõtlen sinisest taevast ja valgetest pilvedest nagu ikka. Mõtlen soojast suvetuulest ja lõokeste laulust rukkipõllu kohal. Mõtlen rukkililledest ja kosutavast vihmahoost. Ja muidugi rukkiräägust. Kuid ma ei tea, kas need ikka on moodsad nähtused."
Nüüd oli hamburgeri kord vaikida. Ja mõtelda. Tallegi tulid meelde valged pilved sinises taevas, soe suvetuul ja lõokeste laul nisupõllu kohal. Meenusid kosutavad vihmahood ja seegi, et rukkililli leidus ka nisupõllul. Ja keegi oli seal ju mõnikord rääksunud. Kes muu kui rukkirääk! Või hoopis nisurääk? Muidugi polnud need mingid moodsad nähtused. Oh, kaugel sellest, need olid ajast ja arust.
Arvutite ja moblade maailmas poleks ta julgenud sihukestest asjadest kõssatagi. Aga siin, köögikapi riiulil, oli korraga imelikult hea sellest kõigest mõtelda.
...
|
|
