| |
Eesti rahva muinasjutud
Title:HANS JA VANAPAGAN
This text will be replaced
Subject:FICTION
Eesti rahava muinasjutud
Muinasjutt rumalast vanapaganast
HANS JA VANAPAGAN
*****************************
Vanapagan läinud kord kõrtsi omale poissi tellima. Näinud ka teiste seas ühe, kes temale õige meeltmööda olnud, iseäranis sellepärast, et ta teistest kõrtsisolejatest kõige rohkem loranud ja purjutanud. Asunud selle juure ja hakanud kaupa tegema, saanud ka kaubaga varsi toime ja teinud kondrahtis maha, et kumb kumbagit pahanda ei tohi, ei peremees poissi ega poiss peremeest. Ja kui kumbki teist enne pahandab, selle nina võib teine peast ära raiuda. Ja Hansu aasta käinud teisest käokukkumisest teiseni. Vanapagan teinud head liigud ja viinud uue poisi kohe oma kodu. Uue poisi nimi olnud Hans. Hans saanud tellimise juures küll aru, et see vanapagan on, kes teda omale poisiks tellib, aga mõtelnud: mis ta-s mehele teeb, ja läinud.
Kohe esimesel päeval läinud nad metsa kuuski istutamise jaoks juurtega kodu tooma. Kui nad metsa saanud, hakanud vanapagan kohe palgijämedusi kuuska maast üles kiskuma. Hans mõtelnud: mis mina nüüd teen? Kohe tulnud tal aga hea nõu meele ja ta pannud kisendades kahe käega kõhu otsa kinni ja visanud ennast pikali maha. Vanapagan küsinud kohe osavõtlikult: "No, Hans-poega, mis sul nüüd on?"
Hans kostnud: "Mul lõid praegu kanged pistjad kõhtu, ei või enam sugugi liigutada."
Vanapagan ütelnud: "Kui lugu nii on, siis võid seni sirutada, kuni ma kuused üles kakun." Ja nüüd vaadanud Hans naerdes maast, kudas vanapagan kuuski üles tirinud, nõnda et hambad olnud risti suus. Kui voor viimaks valmis saanud, sidunud vanapagan nad jämeda ahelaga kokku ja käskinud Hansu tulla ja vedama hakata.
Hans kostnud: "Ei, peremees, sina pead ikka ees käima ja mina lükkan tagant järgi."
Vanapagan kostnud kohe: "Jah, Hans, see on õigus, nüüd pidin ma ära unustama, et ma peremees olen." Võtnud siis isi keti otsa õla peale ja käskinud Hanssu tagant lükata. Hans läinud aga taga koorma ja karanud kaksiti kuuskede peale, pidanud kahe peoga okstest kinni ja naernud seal vanapaganat, kes nii kuusekoormat tirinud, et habe auranud. Saanud nad tüki maad ära läinud, ütelnud vanapagan: "Hans-poega, tõuka aga tugevasti, küll on raske tõmmata."
Hans ei ole aga vanapagana rääkimist sugugi tähelegi pannud, vaid hakanud isiendasse lugema: "Üks, kaks, kolm." Saanud ta juba mõne kümne ära lugeda, küsinud vanapagan: "Mis sa loed seal, poega?" Hans kostnud viivitades: "Ei ole suuremat midagi: üks hea parv hunta tuleb meile metsast järele!"
Vaevalt saanud Hans sõna suust lõpetada, kui vanapagan nii kiiresti punuma pannud, et maa põrunud, ega ei ole olnud enam aja natukestki üle õla tagasi vaadata. Kuusekoorm löönud aga kakskümmend viis taga ja Hansul läinud suure vaevaga korda ennast kuuse peal kinni pidada. Sedaviisi tormanud ta kuni kodu. Suure hooga ei ole ta enam aega saanud ette vaadata, selleperast põrganud ta vastu kambri nurka ja löönud pea lõhki. Hans toonud aga külma vett, valanud talle päha ja varsi olnud ta jälle pukkjalul1. Vanapagan küsinud Hansu käest: "Kudas sa ka oma haige kõhuga siia said?" Hans kostnud: "Või ta vaene ei olnud, andis ikki hea vati küll, aga mis sinna parata, peab ära kannatama." Teisel päeval mõõtnud vanapagan kolm tsetverti2 otre välja ja käskinud Hanssu neid õllekööki viia ja kolme päevaga õlleks teha ja lubanud isi kolmandal päeval proovima tulla. Hans kostnud aga: "Ma nikastasin eilase kiire jooksu peal jala ära, ei või sugugi kõndi, veel vähem otre kanda." Vanapagan uskunud ka tema juttu, võtnud siis isi odrad selga ja viinud õllekööki. Hans kõmpinud longates järel. Kui vanapagan õlleköögist ära tulnud, mõtelnud Hans: "Kuidas ma need kolm vakka otre ommeti kolme päevaga õlleks jõuan valmistada?" Ei muud midagi, rakendanud hobuse vankri ette, pannud odrad peale, viinud linna, müünud ära ja ostnud õlle asemele mitu vaati tõrva ja toonud õllekööki. Kolmandal päeval tulnud ka vanapagan õllekööki õlut maitsma, võtnud ühel tõrvavaadil punni pealt ära, tõstnud suu ääre ja joonud ühe sõõmuga tühjaks; järgi jättes ütelnud veel suud maigutades: "Ah, küll oli hea õlu, hambad võttis peris naksma; niisugust head õlut ei ole ma enne kunagi saanud." Heinaaeg jõudnud kätte, vanapagan ja Hans läinud ka heinale. Vanapagan võtnud peitle ja Hans vikati heinariistaks; vanapagan nühkinud peitlega, Hans niitnud vikatiga. Söömise juures näpanud aga vanapagan Hansu eest paremad ja rasvasemad tükid ära ja jätnud Hansule koorakid3 ja paljaid konta närida. Hans leidnud aga selle vastu varsi nõu. Kui nad niitma läinud, võtnud Hans vikati löe otsast ära ja niitnud palja löega. Vanapagan küsinud: "Hans, mis sa nüüd teed, sa ei niida ju mitte ühte heina maha?" Hans ütelnud: "Kas siis peremees selle üle pahane on?"
"Ei ole," kostnud vanapoiss, "ma isi muidu küsisin." Aga kui nad sööma läinud, ei ole vanapagan enam Hansu eest paremaid palukesi ära õginud.
Viimaks läinud vanapaganal niitmisest himu ära, ühel päeval ütelnud ta Hansule: "Hans-poeg, nüüd heidame isi peris magama ja laseme tööriistad isi töötada."
Hans olnud ka sellega valmis ja nad seadnud igaüks oma tööriista oma jaotüki juure ja heitnud isi magama.
Kui Hans kuulnud, et vanapagan juba norisenud, tõusnud ta üles, võtnud vikati ja niitnud oma jaotüki maha, pistnud vikati jälle oma vana koha peale püsti ja heitnud isi magama. Kui vanapagan üles ärganud ja leidnud, et Hansu tööriist oma töö olnud ära teinud ja tema peitel veel lilligi ei ole liigutanud, saanud ta süda täis, võtnud peitle, murdnud puruks, läinud kolme tee aru peale ja vilistanud tugevasti. Siis kogunud veikseid sinise- ja punasevatilisi poisikesi ilmarvamata palju kokku, kõikidel olnud vikatid ja rihad seljas ja nad hakanud kõik vanapagana käsu peale otsegu sipelgad heinu niitma ja riisuma. Vanapagan ütelnud Hansule: "Hans-poeg, hakkame nüüd isi peris jõudu katsma, kumb meist õige kõvem on." Hans kostnud: "Sa ei maadle veel minu vanema vennagi vastu, kus sa siis veel minuga võid maadlema tulla."
Vanapagan ütelnud: "Kutsu aga oma vanem vend siia, küll sa näed, kudas ma ta maha viskan kui tirika4." Hans läinud ka metsa ja petnud karu välja, vanapagan läinud karule vastu ja ütelnud: "Ära mõmise midagi, võtame ilusti ümbert niuete kinni ja katsume, kumb võidab." Aga kus karul enam aega ilusti võtta, rabanud vanapagana küüntega ümbert kintsude kinni ja kriimustanud teda hirmsasti. Hans vaadanud aga võsast ja naernud, kui vanapagan karu käes kisendanud. Suure vaevaga ja poole hingega pääsnud ta veel karu käest. Kui Hans tema juure tulnud, ütelnud ta Hansule: "See ei olnud kellegi mees, tükkis peris tülli, tahtis mind oma küüntega puruks kiskuda. Hakkame parem võidu jooksma." Hans ütelnud: "Peremees, sa ei jookse veel minu nooremagi venna vastu, kudas sa siis veel minuga tahad võidu jooksma hakata."
Vanapagan ütelnud: "Too aga oma noorem vend siia, küll sa näed, et ma tast mööda jooksen." Hans oli aga enne võsast jänese pesa leidnud, läinud nüüd metsa ja hirmutanud jänese välja. Kui jänes vanapagana kohta jõudnud, ütelnud Hans: "Peremees, jookse nüüd, see on mu noorem vend." Vanapagan püksitanud aga parajasti, kui jänes tema kohta jõudnud, ja suure kahmuga5 ei ole tal enam aega olnud püksinööpa kinni panna. Tüki aega keerutanud ta juba jänesega ratasringi ja tahtnud viimaks jänest juba ära väsitada, aga ta püksid vajunud lõõtsa kombel jalge otsa ja ta kukkunud ninali maha. Jänes läinud seni tolmates metsa, kuni vanapagan jälle upakile ajanud. Kui Hans tema juure tulnud, ütlenud ta Hansule: "Ma oleksin ta küll ära väsitanud, aga mu püksid läksid jalast maha!" Nüüd läinud nad võidu kiva viskama. Hans püüdnud aga enne kodust varblase kinni ja pistnud käissesse. Vanapagan visanud oma kivi enne, see läinud nii kõrgesse, et enam ei ole näinud, ja pool päeva pidanud nad enne all ootama, kuni ta tagasi maha tulnud. Nüüd võtnud ka Hans omakorda kivi peosse ja keerutanud ümber pea ringi; keerutades lasknud ta aga varblase käissest välja lennata ja jätnud kivi peosse. Vanapagan ei ole aga petussest kedagi aru saanud ja nad ootanud kolm päeva seal kohal all kivi tagasitulekut. Kui kivi ka kolmandal päeval ei ole tagasi kukkunud, arvanud vanapagan, et ta kuskile pilve peale on peatama jäänud. Nüüd toonud vanapagan kambrist suure nuia välja ja ütelnud: "See nui on mul isaisast peritud ja peab ka mu lastelastele peranduseks jääma; viskame nüüd sellega, et peris näha saame, kumb meist peris kõrgemale viskab." Vanapagan visanud jälle enne nuia, nõnda et ta ligi pilvesi vuhisenud. Nüüd tulnud kord Hansu kätte visata. Ta võtnud nuia otsapidi peosse ja katsunud tõsta, aga ei ole liigutadagi jõudnud, vanapagan sundinud aga ruttu viskama. Hans ütelnud: "Ei, peremees, ma ootan seni, kui see eemal olev pilv meie kohta jõuab, siis viskan ma ta sinna üles selle serva peale." Nõnda kui Hans oma jutu saanud lõpetada, karanud vana pagan kahe käega nuia otsa kinni ja ütelnud: "Ei, Hans-poeg, ära viska ühti, ma ei taha oma heast nuiast ilma jääda, see peab mu lastelastele peranduseks jääma."
Rükkilõikuse aeg jõudnud kätte. Vanapagan küsinud Hansult: "Noh, poega, kas sa esite oma poole ära lõikad või perast?" Hans kostnud: "Ma lõikan esite."
Vanapagan olnud ka sellega rahul ja Hans läinud rükkit lõikama, lõiganud poolest kõrt pealtpoolt rükki ära ja jätnud alumise poole kõrsi vanapaganale kakkuda. Talve söönud Hans puhast leiba ja vanapagan pidand kõlkaleivaga ja kõrrepudruga rahul olema! Naarikakkumise ajal ütelnud vanapagan Hansule: "Ega ma sind enam ennast nii petta ei lase kui rükkilõikuse ajal. Nüüd võtan vahel mina pealmised pooled omale", ja lõikunud kõik naarilehed pealt ...
|
|
