 |
| |
SAINT-EXUPÉRY ANTOINE DE
Title:VÄIKE PRINTS
Subject:FICTION
Antoine de Saint-Exupery
"Väike prints"
LEON WERTHILE
Ma palun lastelt andeks, et pühendasin selle raamatu täiskasvanule. Mul on selleks tõsine vabandus: see täiskasvanu on parim sõber, kes mul elus on olnud. Mul on ka teine vabandus: see täiskasvanu suudab kõike mõista, isegi lastele kirjutatud vabandust. Mul on veel kolmaski vabandus: see täiskasvanu elab Prantsusmaal, kus ta kannatab külma ja nälga. Teda on vaja lohutada. Kui kõigist nendest vabandustes ei piisa, siis pühendan raamatu sellele täiskasvanule kui kunagisele lapsele. Kõik suured inimesed on alguses lapsed olnud. (Aga kui vähesed neist seda mäletavad.) Nii ma siis parandangi oma pühenduse:
LEON WERTHILE,
kui ta veel väike poiss oli.
I
Kui olin kuueaastane, nägin kord ühes raamatus, mille nimi oli "Tõestisündinud lood", toredat pilti ürgmetsadest. See kujutas boamadu, kes parajasti mingit metslooma alla neelas. Siin ongi selle joonistuse koopia.
Raamatus oli öeldud: "Boamaod neelavad oma saagi tervelt alla, ilma et nad seda näriksid. Siis ei jõua nad enam liigutadagi ja magavad kuus kuud, niikaua kui nad oma toitu seedivad."
Siis mõtlesin ma palju dzungliseikluste üle järele ja ka minul õnnestus teha värvipliiatsiga oma esimene joonistus. Minu joonistus number 1. Ta oli niisugune:
Näitasin oma meistriteost suurtele inimestele ja küsisin, kas minu joonistus ajab neile hirmu peale.
Nemad aga vastasid mulle: "Mispärast peaks kübar hirmu peale ajama?"
Minu joonistus ei kujutanud kübarat. See kujutas boamadu, kes elevanti seedib. Siis ma joonistasin boamao sisemuse, et suured inimesed aru saaksid. Neile on ju alati seletusi tarvis. Minu joonistus number 2 oli niisugune:
Suured inimesed soovitasid mul jätta nii kinniste kui ka lahtiste boamadude joonistamine sinnapaika ja pigem maateaduse, ajaloo, matemaatika ja grammatika vastu huvi tunda. Nii ma siis jätsingi kuueaastaselt maalikunstniku toreda elukutse maha. Minu esimese ja minu teise joonistuse ebaõnnestumine oli mult julguse röövinud. Suured inimesed ei saa ju ise kunagi mitte millestki aru, lastel aga on nii tüütu neile ikka ja jälle seletusi anda.
Nii ma siis pidingi endale teise ameti valima ja õppisin lennukeid juhtima. Olen igal pool maailmas natuke lennanud. Ja maateadusest, tõsi küll, on mulle palju kasu olnud. Oskasin kohe esimesest pilgust vahet teha Hiinamaa ja Arizona vahel. See on väga vajalik, kui oled öösel ära eksinud.
Oma elu jooksul olen suure hulga tõsiste inimestega kokku puutunud. Olen suurte inimeste seltsis palju elanud. Olen neid üsna lähedalt näinud. See ei ole minu arvamust nende suhtes just eriti parandanud.
Kui kohtan neist mõnda, kes mulle natuke terasemana tundub, siis teen temaga katset oma esimese joonistuse abil, mida olen siiani alal hoidnud. Alati olen tahtnud teada saada, kas ta on tõepoolest arusaaja inimene. Ja ikka on ta mulle vastanud: "See on kübar." Siis ei räägi ma temaga ei boamadudest, ei ürgmetsadest ega ka taevatähtedest. Laskun tema tasemele. Kõnelen temaga bridzist, golfimängust, poliitikas ja kaelasidemetest. Ja suur inimene on väga rõõmus, et on nii mõistlikku meest tundma õppinud.
II
Nõnda elasingi üksinda, ilma et mul oleks olnud kedagi, kellega tõsiselt rääkida, kuni ükskord, sellest on nüüd juba kuus aastat tagasi, juhtus minuga Sahaara kõrbes lennuõnnetus. Miski oli mootoris katki linud. Ja et mul ei olnud kaasas ei mehaanikut ega ka reisijaid, siis pidin ise proovima, kas mul õnnestub üksipäini nii rasket viga parandada. Minu jaoks oli see elu ja surma küsimus. Joogivett jätkus mul vaevalt nädalaks.
Niisiis uinusin ma esimesel õhtul liival tuhande miili kaugusel kõigist asustatud paikadest. Olin üksildasem kui merehädaline keset ookeani oma parvel. Nüüd aga võite isegi kujutleda minu üllatust, kui päevatõusu ajal üks naljakas peenikene hääl mu äratas ja ütles:
"Ole nii hea... joonista mulle lammas!"
"Mõh!"
"Joonista mulle lammas..."
Kargasin jalule, otsekui oleks mind välk tabanud. Hõõrusin hästi oma silmi. Vaatasin hoolega. Ja siis nägingi üpris iseäralikku mehikest, kes mind tõsiselt silmitses. See seal on parim pilt, mis mul temast hiljem õnnestus teha, aga minu joonistus pole kaugeltki nõnda kütkestav kui ta ise.
See siin on parim pilt, mis mul temast hiljem õnnestus teha, aga minu joonistus pole kaugeltki nõnda kütkestav kui ta ise.
See pole minu süü. Kui olin kuueaastane, siis võtsid suured inimesed mult julguse maalijaks hakata ja ma ei olegi midagi joonistama õppinud peale kinniste boamadude ja lahtiste boamadude. Nii ma siis vahtisingi seda ilmutust, silmad ehmatusest pärani. Ärge unustage, et viibisin tuhande miili kaugusel kõigist asustatud paikadest. Minu väikemees aga ei paistnud olevat ei ära eksinud ega ka surmani väsinud, ei nälja või janu kätte suremas ega ka surmani hirmunud. Ta ei olnud üldse mitte kõrbesse äraeksinud lapse moodi, kes viibib tuhande miili kaugusel igasugusest asustatud maailmast. Kui ma jälle sõna suust sain, ütlesin talle:
"Aga... mis sina siin teed?"
Ta kordas üsna tasakesi, otsekui oleks see väga tõsine asi:
"Ole nii hea... joonista mulle lammas..." Kui salapärasus juba liiga suur on, siis ei julgeta enam vastu hakata. Nii mõttetu kui see mulle tuhande miili kaugusel kõigist asustatud paikadest ja surmaohus ka tundus, võtsin ma taskust paberilehe ja täitesulepea. Siis aga tuli mulle meelde, et olin õppinud peamiselt maateadust, ajalugu, matemaatikat ja grammatikat ning ma ütlesin mehikesele (üsna pahaselt), et ma ei oska joonistada. Ta vastas:
"Sellest pole midagi. Joonista mulle lammas."
Kuna ma polnud iialgi lammast joonistanud, siis tegin ma tema jaoks ühe neist kahest joonistusest, mida ma mõistsin. See oli kinnine boamadu. Ja ma olin väga hämmastunud, kui kuulsin väikemeest vastamas:
"Ei, ei! Ma ei taha elevanti boa kõhus. Boamadu on ju väga kardetav, elevant aga on liiga suur. Minu kodu on üsna pisike. Mul on lammast vaja. Joonista mulle lammas."
Siis ma joonistasingi.
Ta vaatas seda tähelepanelikult ja sõnas:
"Ei, see on juba liiga haige! Tee veel üks."
Ma joonistasin.
Mu sõbrake naeratas lahkesti ja kannatlikult:
"Vaata ise... see pole ju lammas, see on oinas. Tal on sarved..."
Joonistasin veel kord.
Ka see pilt lükati tagasi nagu eelmisedki.
"See on liiga vana. Tahan lammast, kes kaua elaks."
Siis lõppes mul kannatus otsa, sest mul oli vaja kiiresti mootor lahti võtta, ja ma kritseldasin selle pildi siin ja ühmasin: "See on kast. Lammas, mida sa tahad, on seal sees."
Aga ma olin väga üllatunud, kui nägin, et minu noore arvustaja nägu lõi äkki särama:
"Just nii ma tahtsingi! Mis sina arvad, kas sellele lambale on ka palju rohtu tarvis?"
"Mis siis sellest on..."
"Sellepärast, et minu kodu on üsna pisike..."
"Küllap jätkub. Kinkisin sulle väga väikese lamba."
Ta kummardus peaga üsna pildi lähedale.
"Ta polegi nii väike... Vaata! Ta on magama jäänud..." Nõnda ma saingi väikese printsiga tuttavaks.
III
Kulus tükk aega, enne kui taipasin, kust ta pärit oli. Väike prints, kes esitas mulle palju küsimusi, ei paistnud minu omasid kunagi mõistvat. Ainult juhuslikult poetatud sõnadest sain ma vähehaaval selguse kätte. Näiteks kui ta esmakordselt mu lennukit märkas (ma ei joonista oma lennukit, sest minu jaoks oleks see pilt liiga keeruline), küsis ta:
"Mis asi see küll on?"
"See polegi asi. See lendab. See on lennuk. See on minu lennuk."
Ja ma olin uhke talle öeldes, et ma lendan.
Tema aga hüüdis:
"Kuidas! Kas sa oled taevast kukkunud?"
"Jah," kostsin ma tagasihoidlikult.
"Ah, on see vast nali!...."
Ja väike prints puhkes lõbusasti naerma, mis mind kangesti pahandas. Tahan, et minu õnnetust tõsiselt võetaks. Tema aga jätkas:
"Nii et sinagi tuled taevast! Missuguselt planeedilt sa pärit ole?"
Märkasin otsekohe valguskiirt selles saladuses, mis tema sealviibimist ümbritses, ja küsisin temalt järsult:
"Nii et sa tuled siis teiselt planeedilt?"
Kuid ta ei vastanud mulle. Vaikselt pead raputades silmitses ta minu lennukit:
"Tõsi ta on, sellega sa küll kaugele ei jõua.."
Ja ta vajus unistustesse, mis kestsid kaua. Siis võttis ta taskust minu joonistatud lamba ja süvenes oma aarde vaatamisse.
Võite isegi kujutleda, kui väga see poolik ülestunnistus "teiste planeetide" kohta mind erutas. Katsusingi selles suhtes pikemalt aru pärida:
"Kust sa tuled väikemees? Kus see sinu "kodu" on? Kuhu tahad sa minu lamba viia?"
Pärast mõtlikku vaikimist vastas ta:
"See on hea, et sa mulle ka kasti andsid, sest öösel võib see talle majaks olla."
"Aga muidugi. Ja kui sa hea laps oled, siis annan ma sulle ka nööri, et saaksid ta päevaks köide panna. Ning ühe vaia ka."
Minu ettepanek näis väikest printsi pahandavat.
"Köide panna? Küll on imelik mõte!"
"Aga kui sa teda köide ei pane, siis läheb ta kes teab kuhu ja kaob ära..."
Mu sõbrake puhkes jälle naerma:
"Ei tea, kuhu ta sinu meelest peaks minema!"
"Ükskõik kuhu. Otse edasi..."
Selle peale tähendas väike prints tõsiselt:
"Ei sellest ole midagi, minu kodu on ju nii pisike!"
Ja võib-olla natuke kurvameelseltki lisas ta:
"Otse edasi ei saa minna kuigi kaugele..."
IV
Nõnda saingi teada teise väga tähtsa asja: tema koduplaneet oli vaevalt suurem kui maja!
See ei võinud mind eriti üllatada. Teadsin väga hästi, et peale suurte planeetide nagu Maa, Jupiter, Marss, Veenus, millele nimed antud, on veel sadu teisi, mis mõnikord on nii väikesed, et teleskoobiga võib neid suuri vaevu märgata. Kui mõni astronoom ühe neist avastab, siis annab ta sellele numbri nimeks. Ta nimetab seda näiteks "asteroid 3251".
Mul on tõsine põhjus arvata, et väike prints tuli asteroidilt B 612. Keegi türgi täheteadlane on seda ainult üks kord 1909. aastal läbi teleskoobi näinud.
Tol korral tõestas ta suurejooneliselt oma avastust Rahvusvahelisel Astronoomia kongressil, aga keegi ei uskunud teda tema ülikonna pärast. ...
|
|
|
