Belials Veiko

Title:Tundmatu Lind Hirr-Hörr
Subject:FICTION Scarica il testo


Veiko Belials
Ossum-Possum, pannkoogielukas

Tundmatu Lind Hirr-Hörr

"Täna läheme oma maailmapilti avardama!" teatas Ossum-Possum ühel hommikul.
"Kuidas?" ei taibanud Laula kohe.
"Mõtlesin pisut ringi vaadata," seletas pannkoogielukas. "Mäletad, sa imestasid, et ma ei osanud öelda, kui suur Voodialune on ja kes seal veel elavad. Selle vea kavatsengi nüüd parandada. Tuled kaasa?"

"Sa veel küsid? Risk annab elule vürtsi!" põrutas Laula ühe hingetõmbega.
"Mida-mida?" läksid Ossum-Possumi silmad pungi.
"Oeh, ei midagi," sõnas Laula tagasihoidlikult. "Nii lihtsalt..."
"Ahah," noogutas Ossum-Possum elutargalt, kuigi ei saanud sellest kuigivõrd targemaks. "Eks hakkame minema."
"Aga kuhu me läheme?"
"Läheme sinna, kuhu silm ulatub," arvas Ossum-Possum mõningase mõtlemise järel.
"Ja kuhu silm ulatub? Suure Sinise Metsani?"
Ossum-Possumi silm ulatus täpipealt Suure Sinise Metsani. Kedagi kohtamata jõudsid Ossum-Possum ja Laula lõunaks Suure Sinise Metsa servani.
"Igav," ohkas Laula. "Mitte ühtegi seiklust!"
"Jah," nõustus Ossum-Possum. "Ei mingit "elu vürtsi", kui sa seda silmas pidasid. Tead, sellistel uurimisretkedel juhtub harva midagi tõeliselt põrutavat. Tavaliselt on see üks tüütu nokerdamine, ja ei mingit romantikat."
"Aga midagi peab ju juhtuma!" vaidles Laula vastu.
"Juhtubki," noogutas Ossum-Possum. "Kohe hakkab juhtuma. Puu otsas on keegi."

"Kus?"
"Seal," osutas Ossum-Possum metsaserval asuva puu poole. Nüüd nägi ka Laula tumedat kogu puuvõras. Nad liikusid ettevaatlikult lähemale.
"Mis sa arvad, kas see seal puu otsas on ohtlik?" päris Laula sosinal.
"Kõik võib olla," noogutas Ossum-Possum. "Kui ta meile kallale kargab, siis on ta tõesti ohtlik."
Nad nihkusid veelgi lähemale.
"Vaata, et vürtsi liiga palju ei saa," hoiatas Ossum-Possum, kui Laula veel ühe sammu tegi.
Nüüd nägid nad puul passijat selgesti. See oli Lind. Lind oli suur ja kükitas oksal nagu hunnik õnnetust. Ohtlik ta küll välja ei näinud. "Laula," ütles Laula julgust kokku võttes ja tegi viisakalt kniksu. Lind vaatas teda ükskõikselt, keeras pea viltu ja avas aeglaselt noka.
"Hirr-Hörr," krigistas ta veidi roostes häälega. "Hirr-Hörr!"
"Kuule lind, ära ole tobe!" hüüdis Ossum-Possum. "Laula ütles sulle oma nime."
Lind jäi vait. Ta keeras pea teisele poole viltu, surus ühe silma kinni ja piilus Laulat teise silmaga. Siis tegi ta mõlemad silmad jälle lahti.
"Tjah, ega seal suurt vahet ole," arvas ta lõpuks. "Minu nimi on Tundmatu Lind Hirr-Hörr."
"Miks tundmatu?" ei saanud Ossum-Possum aru.
"Sest mind pole mitte keegi mitte kunagi näinud," ohkas Lind südantlõhestavalt.
"Kas mina olen siis mitte keegi?" oli Laula nördinud.
"Loomulikult oled sa keegi," ebales Lind. "Ma ei öelnud, et sina..."
"Ütlesid küll!" lõi Laula jalaga vastu maad. "Sa ütlesid, et sind pole mitte keegi kunagi näinud. Ütle, mida mina sinu arust praegu teen?" Mina näen sind praegu nii, et küll saab! Ja kahtlemata olen ma keegi."
"Oi, anna andeks!" sattus Lind paanikasse. "Ma ei mõelnud... Ma ei tahtnud..."
"Hea küll, hea küll, lõpeta kokutamine!" käskis Ossum-Possum. "Sa pole enam tundmatu."
"Oled sa kindel?" kahtles Lind.
"Jah. Sest meie silmad on sind näinud," teatas Ossum-Possum suureliselt.
"Miks sa nii ütlesid?" tahtis Laula teada.
"Ma ei tea. Nii öeldakse," kehitas Osssum-Possum õlgu.
"Kui ma enam tundmatu ei ole, järelikult olen ma tuntud! Kas pole?" arutles Lind Ossum-Possumile nõudlikult silma vaadates.

"Ee...jah, ma arvan, et see on päris loogiline," nõustus Ossum-Possum kõrvu liigutades.
"Ma pean nime vahetama," pomises Lind murelikult. "Jah, nime vahetama. Ma pole enam tundmatu! Hurraa! Ma olen kuulus! Kuulus! Hirr! Hörr!" pasundas ta, potsatas oksalt alla ja kadus kentsakalt hüpeldes metsa.
"Mis tal hakkas?" päris Laula kartlikult.
"Ei tea," kihistas Ossum-Possum. "Talle lõi vist kuulsus pähe!"

...

  • Libri.it

  • Libri.it