 |
| |
Belials Veiko
Title:Obu Jee ja Rändrahn
Subject:FICTION
Veiko Belials
Ossum-Possum, pannkoogielukas
Obu Jee ja Rändrahn
Laula suureks üllatuseks ja meeleheaks ei elanud Ossum-Possum külas, nagu ta oli arvanud, vaid tillukeses onnis järve kaldal. See oli kuuseokstest ja samblamätastest ehtne metsaonn, milles lõhnas suve ja vaigu järele ning milles oli õdus õhtuti vaikust kuulata.
"Kas ma olen nüüd kõikide Voodialuse maa asukatega tuttavaks saanud?" päris Laula ühel õhtupoolikul Unevandi juurest tulles.
"Kaugel sellest!" hüüatas Ossum-Possum. "Ma ei tea isegi päris täpselt, kes siin pesitseda võivad. Vaevalt jõuad mõelda, et oled nad kõik ära näinud, kui mõni tegelane jälle kuskilt välja ilmub. Tead, see on teinekord päris tüütu." Sõbrad jõudsid järve äärde ja ronisid onni.
"Teed tahad?" pakkus Ossum-Possum.
Vaevalt jõudsid nad tassid kuuma lõhnava joogiga täita, kui väljast hakkas kostma rasket astumist. Maa värises tümps-tümps-tümps...
Ossum-Possum ja Laula jooksid onnist välja ning nägid midagi suurt ja musta nende poole tulemas.
"Kas see ongi Õõkõll?" ehmus Laula ja hoidis end hirmunult Ossum-Possumi varju. "Ei tea," värises pannkoogielukas."Loodame, et mitte."
Suur ja must jäi seisma ning silmitses neid uurivalt.
"Kes... kes sina oled?" kokutas Ossum-Possum ja pigistas silmad kinni. Juhuks, kui see suur ja must midagi kurja peaks hauduma.
"Rändrahn," vastas suur ja must.
"Mida sa siin teed?" küsis Laula.
"Rändan," kõmistas Rändrahn.
"Miks?" piuksatas Ossum-Possum, kui oli silmad jälle lahti teinud. "Miks sa rändad?"
"Nimi on selline," ohkas Rändrahn ja tatsas aegamisi edasi. Maa hakkas ta sammude all jälle põruma.
"Kuidas ma sinust varem midagi kuulnud ei ole?" ei jäänud Ossum-Possum rahule ja jooksis rahnule järele.
Rändrahn peatus.
"Ma olen nii vana, et mind ei mäleta enam mitte keegi. Mitte keegi.... Minu sees on veel vaid igavik, lõpmatus, üksindus...." kuulutas ta paatosega. "Jah, nii see on... Igavik..."
"Kas pole kole?" sosistas Laula Rändrahnule järele vaadates. "Ta on nii üksi. Keegi isegi ei mäleta teda."
"Jah," noogutas Ossum-Possum. "Ja mõelda, ta on seestpoolt igavikku ja lõpmatust täis... Tõesti kole."
Mööda randa tagasi lonkides kuulsid nad äkki vee solinat ja plärtsatusi.
"See on kindlasti Obu Jee," arvas Ossum-Possum. "Teda pole sa samuti näinud." Vaikse järvesopini jõudes nägi Laula kogukat roosat looma, kes järves istus ja veega mängis.
"Tere!" hüüdis Obu Jee rõõmsalt. "Tulge vette, mängime natuke."
"Ei, tänan," tõrjus Ossum-Possum, kujutades ette, kui kole ta märja kasukaga välja näeks.
"Nii on see alati!" mossitas Obu Jee. "Keegi ei taha minuga mängida. See on kõik sellepärast, et ma ei tea täpselt, kes ma olen. Ma arvan, et ma olen Obu Jee, aga teised ütlevad, et minusuguseid pole olemas. Nad ütlevad, et minusuguseid ei saagi olemas olla, sest nad pole ühtegi teist Obu Jeed näinud. Kas sina tead, kes ma olen?" päris ta Laulalt lootusrikkalt.
"Ma arvan, et sa oled Jõehobu," sõnas Laula Obu Jeed uurides. "Igatahes näed sa välja, nagu üks Roosa Jõehobu välja võiks näha."
"Hurraa!" hakkas Obu Jee vett pritsima ja kastis Laula korralikult märjaks. "Ma tean, kes ma olen! Ma tean, kes ma olen! Ma olen Jõehobu!"
"Aga kui ma olen Jõehobu..." jäi ta nukraks ja ronis veest välja, "siis ma ei tohigi järves olla. Ma olen Jõehobu, mitte Järvehobu ega Merihobu. Aga kuhu ma siis lähen? Jõge meil ju pole!"
"See ei loe," lohutas Laula teda. "Kes keelab Jõehobudel järves olla? Jõehobud võivad olla igal pool, kus nad tahavad, kas või vannis."
"Ausalt?" kahtles Obu Jee.
Laula noogutas innukalt.
"Jee!" juubeldas Obu Jee ja kargas järve, nii et vesi lendas.
"Ja tead," hõikas Laula talle järele, "me nägime äsja kedagi, kes oli kohutavalt üksik ja mahajäetud. Ma usun, et talle kuluks sõber ära."
"Kus ta on?" sattus Obu Jee ärevusse.
Ossum-Possum osutas käega sinna, kuhu Rändrahn oli rännanud.
"Aitäh," hõikas Obu Jee ja pladistas minema.
"Vahva," leidis Laula ühel jalal keksides. "Ma loodan, et neist saavad head sõbrad."
"Kuidas oleks nüüd ühe teega?" küsis Ossum-Possum, kui nad onni juurde tagasi jõudsid, ning kummardas üliviisakalt.
"Suurima heameelega," kihistas Laula kniksu tehes.
Nad pugesid onni ja jätkasid poolelijäänud teejoomist.
Samal ajal istusid Rändrahn ja Obu Jee järves, vaatasid õnnelikena päikeseloojangut ning pritsisid teineteist veega.
...
|
|
|
