Belials Veiko

Title:Rüütlite taltsutamine
Subject:FICTION Scarica il testo


Veiko Belials
Ossum-Possum, pannkoogielukas

Rüütlite taltsutamine
*******************************************

Laula vaatas, kuidas Ossum-Possum kavala näoga teiste hulka kadus, ning pöördus siis kuninga poole.
"Ee...tere. Mina olen Laula," ütles ta kniksu tehes. "Äkki oled nii kena ja hakkad kohe valitsemisega pihta. Meil on nimelt üks suur probleem."
"Nii suur, et ei kannata sekunditki oodata?" muigas kuningas.
"Nii suur jah," kinnitas Laula. "Metsikud Rüütlid tuleks jalamaid taltsutada."
"Metsikud Rüütlid?" Kuningas Ärni sattus hetkeks kimbatusse. "On nad siis nii metsikud?"


"Vääga metsikud!" venitas Rändrahn süngelt. "Metsikumaid pole olemas!"
"Egas midagi," lubas kuningas. "Ma võtan nende metsikute sellidega midagi ette. Kust ma nad leian?"
"Me oleme siin," kostis tagantpoolt pahast urinat.
"Tulge aga siiapoole, kangelased," kutsus kuningas. Koosolijad taganesid kahte lehte, lastes rüütlid mööda. Neid nähes vajus kuningal suu lahti. "Teie ja rüütlid? Nalja teete või? Sellised pisikesed prigalad?"
"Vali sõnu, mees!" vihastas teistest pisut suurem rüütel. "Meie endaga mängida ei lase! Ära mitte loodagi, et me su palveid headeks rüütliteks hakata kuulda võtame..."
"Palveid?!" kõmistas kuningas ja tema lõbususest polnud jälgegi. Muheda vanderselli asemel seisis rüütlite ees nüüd karm ja uhke valitseja. "Mina olen kuningas. Kuningad ei palu, kuningad käsivad! Ma mõtlesin võtta teid oma teenistusse, kuid te pole minu isiklike rüütlite tiitlit väärt! Kuninga rüütlid peavad olema distsiplineeritud, ustavaid, vaprad, ausad, julged, peale selle veel viiskümmend seitse õilsat omadust otsa. Teie olete õige viletsad vennikesed. Minge tagasi laande ja hallitage seal! Te ei kõlba kuninga rüütliteks! Te ei saaks isegi kõige lihtsama ülesandega hakkama!"
Selliseid sõnu ei osanud keegi oodata. Ehmatusest kangena oodati, mis edasi saab.
Rüütlid ahmisid õhku.
"Või meie ei kõlba! Ei sobi...? Ei saa hakkama?" said solvatud rüütlid vihaseks.
"Mehed, näitame neile!" röögatas Esimene Rüütel, kes paistis olevat ninamees. "Või meid maha kandma! Rivisse!"
Hetke pärast olid Metsikud Rüütlid üles rivistatud. See uhke ja hirmuäratav vaatepilt avaldas kõigile sügavat muljet. Rändrahn nihkus enesele märkamatult kuninga kõrvale, et too teda vajaduse korral kaitseks.
"Teie Majesteet," astus Esirüütel ette. "Rüütlid on valmis Teie teenistusse astuma ja tõestama oma rüütellikkust!"
Hingati kergendatult, üldine elevus võttis maad.
Kuningas oli rahul.
"See on juba mehejutt! Kuid pidage meeles, et nüüdsest peale pole te enam Metsikud Rüütlid, vaid Kuninglikud Rüütlid! Te olete kuninga teenistusse vastu võetud.
"Elagu Kuningas!" hüüdis Esirüütel.



"Hip-hip-hurraa!" juubeldasid rüütlid ja tagusid võidukalt oma suuri kiivreid kokku, nii et ümbrus kõmas. Rivi pudenes laiali. Rüütlid kepslesid ringi nagu pisikesed pallid ja kolistasid turviseid.
"Pidage!" hüüdis kuningas äkki ja tema otsaesine tõmbus kipra.
Trall lakkas.
"Pidage!" kordas kuningas. "kuidas ma teil vahet tegema hakkan? Te olete kõik täpipealt ühesugused!"
Rüütlid vaatasid üksteisele otsa ja kratsisid kriginal oma ümmarguste kiivritega kuklaid.
"Värvime nad ära!" pahvatas Laula eneselegi ootamatult, kuid ohkas samas. "kahjuks pole meil värve."
"Pole värve! Kes seda ütles?" küsis kuningas ja küünitas pambu järele. Kümnete uudishimulike pilkude all harutas ta oma koti lahti, sobras seal natuke ja tõmbas välja karbi värvidega.
Sellest päevast peale vaidlesid Voodialuse Maa asukad, milliseid imeasju veel kuninga kompsu sees leidub.
Laula meelest võis olla seal värvilisi kivikesi, klaaskuule, linte ja paelu, kummalise kujuga nööpe ja muud põnevat. Et ta aga selles päris kindel ei olnud, võttis ta julguse kokku ja küsis kuningalt endalt, mis tal kotis on. Too vastas kavalalt:
" Mul on üks väits ehk nuga.
Ja kamm (või öelda suga?)
Üks kaigas elik tubin
ja õun (või on see ubin?)
Üks kummist kukk ehk kikas.
Ma olen ilmarikas."
Seepeale jagas kuningas värvid laiali. See, mis järgnes, oli etem kui ükski Tomatite keksutamise võistlus. Huilates jooksid Voodialuse Maa asukad ringi, üritades tabada rüütleid, kes oma lühikestel jalgadel ringi sibasid ning omavahel alatasa kolinal kokku põrkasid. Keset seda segadust karglesid Keksutavad Tomatid, kellele selline sebimine kangesti nalja tegi ning kes iga hinna eest segadust veelgi suuremaks teha püüdsid. Nii juhtuski, et lisaks rüütlitele värviti ka pooled Tomatid üle, mis neid endid muidugi ülimasse vaimustusse viis ja värvimata Tomatites paksu kadedust tekitas. Kui lõpuks Tomatid rüütlitest eraldada õnnestus, selgus, et tulemus ületas kõik ootused.


Kuninga ees seisid rüütlid, kellest ükski ei sarnanenud teisega. Rivis olid Roheline Rüütel ja Lilleline Rüütel, Must-Valge Rüütel ja Kirju Rüütel, Roosa Rüütel ja Ruuduline Rüütel, Taevakarva Rüütel ja Tähnik Rüütel; ja siis veel Siiruviiruline Rüütel, Mummuline Rüütel ja Ruske Rüütel.


"Vapustav! tunnistas Ossum-Possum, kes oli taas lagedale ilmunud. "Suvatsege istet võtta, Teie Majesteet, troon on siin," sõnas ta pidulikult, osutades kiiktoolile, mis Laulale kahtlaselt tuttav tundus.

Kuningas istus ja kiigutas end edasi-tagasi.
"Kiikuv Kuningas, Kiikuv Kuningas!" kilkas üks pisike Tomat.
Lisaks Kiikuvale Hobusele on nüüd Voodialuses ka Kiikuv Kuningas.
Sedamaid puhkes Mäletsevate Lehamde vahel tuline vaidlus, kas Kiikuv Hobune ongi enam Kiikuv Hobune, kui tal kiiktooli pole. Nad eemaldusid rahva seast ning läksid järjekordset mäletsuskoosolekut pidama, et see küsimus lõplikult selgeks teha.
Laula taipas äkki, miks tool talle tuttav tundus: see oli Kiikuva Hobuse tool!
Kuningas viipas toolita Hobuse lähemale.
"Mul on nii piinlik..." punastas Hobune.
"Hoopis minul on piinlik, et sinu tooli ära võtsin. Kuid sellepärast ei pea sa oma nimest küll ilma jääma! Võta!" Kuningas koukis oma kotist väikese kompsu ning ulatas Hobusele.
"Tee lahti!" hõiskasid elevil Tomatid. "Tee lahti!"
Hobune harutas kompsu lahti ning silmitses hardusega eset, mille ta kompsu seest leidis.
"Võrkkiik," sosistas ta lõpuks. "Ehtne võrkkiik! On see mulle?"


"Sulle," naeratas kuningas lahkelt.
"Hurraa!" hõiskasid Tomatid. Hobune saab jälle kiikuda. Elagu kuningas!"
"Elagu!" juubeldati ümberringi.
"Mis? Kus?" ehmus Unevant ja tegi silmad lahti. "Mis tingel siin käib? Jälle ajasite mul mõttelõnga sassi!"
"Ära torise, me aitame sul mõtted uuesti kerasse kerida," kihistas Kõige Tillem Tomat ulakalt.
"Kõss!" hurjutas Unevant. "Kas keegi vaevuks mulle selgitama, milles asi?"
"Ta on siin!" ei mallanud Kuulus Lind Hirr-Hörr kauem paigal püsida. "Siin! Lõpuks on ta kohal!"
"Kes?" ei taibanud unevant.
"Jälle magasid sa kõik ilusa maha!" sõnas Hirr-Hörr etteheitvalt.
"Ma ei maganud. Ma mõtlesin," poetas Unevant väärikalt. "Kui mitu korda pean ma sama asja teile seletama?"
"Mis vahet sel on," trotsis Hirr-Hörr. "Sa lihtalt mõtlesid kõik maha. Aga mis kasu on mõtlemisest, kui sa mitte kunagi ei tea, mis parajasti toimub?"
"Aga see-eest tean ma, mis on kunagi toimunud ja mis tuelvikus toimub," ei jätnud Unevant vastust võlgu. "Nii et, kes on kohal?"
"Kuningas!" kuulutas Hirr-Hörr suureliselt. "Ta jõudis juba Metsikud Rüütlidki ära kodustada!" "Jah?" võttis Unevant asja rahulikult. "Ammu oli aeg."
Hirr-Hörr lõpetas karglemise.
"Meil on kuningas, aga sina oled rahu ise!" imestas ta.
"Kus meie kuningas siis on?" küsis Unevant.
Kuningas Ärni Esimene astus lähemale.
"Kui kolmapäeval sajab vihma, kui kirjul kassil on kolm poega ja kui kastrul on tagurpidi lurtsak, kes siis jalutab hommikuti üle aasa?" pani Unevant kuninga teadmised proovile.
"Jalutaja, loomulikult," lausus Ärni nagu muuseas.
Unevant jäi jahmunult kuningale otsa vaatama.
"Ühe kuninga kohta oled sa märkimisväärselt taibukas. Tahad, ma räägin sulle mõne loo? Rõõmsatest Röövlitest näiteks?"
"Neid vennikesi ma tunnen!"
Unevandi jahmunud pilku märgates deklameeris kuningas:

"Rõõmsad need röövlid,
kel ära on hääl.
Lauldes nad uitavad
maailma pääl.
Rõõmsalt nad huikavad
mägede pääl.
Laulvad need röövlid,
kel ära on hääl.
Aeg läheb,
ikka kuid laulavad sääl
rõõmsad need röövlid,
kel ära on hääl."

"Sa mõtlesid neidsamu röövleid, eks ole?" täpsustas kuningas.
Unevant noogutas.
"Sa oled tõesti harukordselt paljunäinud mees, kuningas," sõnas ta tunnustavalt. "Mis siis ikka. Tere tulemast Voodialusesse!"
"Huh!" pühkis kuningas kergendustundega higi. "Aga kus ma siis ikkagi elama hakkan?"
"Tule meiega laande," pakkus Roheline Rüütel. "Tõsi küll, ööbida tuleb sul lageda taeva all."
"Ei, miks? Mul on telk."
"Telk!" Obu Jee silmad lõid särama. "Ma olen alati unistanud telgis magamisest. Palun, kuningas, palun, kas ma tohin ka telgis magada?"
"Mina ka! Ja mina! Ja mina!" kisasid Tomatid üksteise võidu.
"Mõelda vaid, telk..." keerutas Kiikuv Hobune tantsu, endal võrkkiik kõvasti kaisus.
Kuningas vaatas seda lõbusat seltskonda ning hüüdis:
"Olgu, lähme! Küll me kuidagi telki ära mahume."
Mõni hetk hiljem veereski rahvahulk mäest alla, juhiks kuningas ja saatjaiks rüütlid.

...