 |
| |
Belials Veiko
Title:Kuninga saabumine
Subject:FICTION
Veiko Belials
Ossum-Possum, pannkoogielukas
Kuninga saabumine
Uudis kuninga saabumisest levis kulutulena. Keegi ei teadnud, kust ta tuleb või kuidas nad seda teavad; ometi olid kõik kindlad, et nüüd see juhtub. Oli aeg, et ta pärale jõuaks ja nad avastaks.
"Ma olen nii rahulik, nii rahulik!" vadistas Kuulus Lind Hirr-Hörr erutatult ringi kareldes, kuni tema rahutus ka Keksutavatele Tomatitele külge hakkas, nii et need peagi üles-alla plõnksusid.
Laula, kellel sellest karglemisest pea ringi käis, pööras neile selja ja jäi põrnitsema kummalisi tegelasi, kes teistest eemale hoidsid. Need olid tillukesed metalselt säravad olevused, kes nägid välja, nagu oleksid nende käed-jalad otse ümmarguste peade külge kinnitatud.
"Kes need säärased on?" küsis Laula sosinal Ossum-Possumilt.
"Kas sa näed!" imestas too. "Isegi Metsikud Rüütlid on Metsast välja tulnud, et kuningat uudistada."
"Kas need ongi Metsikud Rüütlid?" ei tahtnud Laula uskuda. "Sellised pisikesed?"
"Suurus on petlik," manitses Ossum-Possum. "Rüütlid on seest palju suuremad, kui nad välja paistavad."
"Nad on nii naljakad," turtsus Laula. "Miks nad sedaviisi säravad? Ja miks neil nii suured pead on?"
"Need pole pead, vaid kiivrid," teadis Ossum-Possum. "Kui rüütlid parasjagu omavahel ei purele ja teekäijaid ei kimbuta, poleerivad nad oma raudrüüsid. Rüütlid on kohutavalt edevad, seepärast nad säravadki."
"Jeerum, jeerum, tuleb!" karjatas Kuulus Lind Hirr-Hörr äkki paaniliselt. "Ma olen täitsa rahulik!"
Ta tuli tõesti. Alguses oli näha väike täpike, mitte suurem kärbsemustast. Seejärel paistis plärakas ja alles siis nägid kõik, et see oli tõesti Tema.
Tulija oli noorepoolne sassis juuste ja kelmikate silmadega mees, kes uudistajateni jõudes koti maha viskas ning imestunult vastuvõtjaid silmitses.
"Tere, kõik see pere!" hüüdis ta lõbusalt. "Mis kentsakat koosolekut siin peetakse?"
"Mäletsemiskoosolekut," inisesid Lehmad.
"Et neil ka midagi muud peale mäletsemise meeles ei ole!" oigas Ossum-Possum. "Vaadake, meie siin..." proovis ta seletada, kuid paarist sõnast kaugemale ta ei jõudnud.
"Ongi siin! Ongi tema!" patras Kuulus Lind Hirr-Hörr. "Sind me ootasimegi. Tead, alguses olid sa nagu kärbsemust, kui sa lähemale tulid, saime aru, et see oled hoopis sina, kuigi me tegelikult teadsime ju algusest peale, sest..."
"Kuule Hirr-Hörr, kuningale ei sobi öelda, et ta on kärbsemust," noomis Laula Lindu. "Nii lihtsalt ei tehta!"
"Ma ei tea, kuidas kuningale öeldakse?"
"Teie Majesteet!"
"Tead sa, Teie Majesteet, sa olid tõepoolest nagu kärbsemust, tõsijutt..."
"Pea nüüd," katkestas teda võõras. "Ma ei saa millestki aru. Keda te ootasite, mind või Teie Majesteeti?"
"Sind, Teie Majesteet!" sõnas Ossum-Possum. Ta tõstis otsustavalt käe ning hüüdis: "Elagu Kogu Voodialuse Kuningas Ärni Esimene!"
Kõik ülejäänud kordasid koorina sama.
"Ma pole üldsegi Ärni..." püüdis võõras öelda. "Siin on mingi segadus!"
"Kuningaks saades võetakse ikka kuninglik nimi," teadis Laula Ossum-Possumi jutust.
"Nii et teie poolt on asi otsustatud?" päris noormees.
"Jaa!" hõikasid kõik jälle kooris.
"Ja minu arvmust ei küsi keegi?" tegi kuningaks kuulutatu viimase katse õiglust jalule seada.
"Ei!" juubeldas Voodialuse Maa rahvas.
"Sündigu pealegi teie tahtmine," ei vaielnud vastne kuningas vastu. "Kes olen mina, et teile vastu vaielda?
Kõigest kuningas! On hullemaidki ameteid peetud, küllap tuleme ka sellega toime."
Kuningas tõstis oma pambu üles ja vaatas ringi. "Kuhu poole?"
"Mis kuhu poole?" ei mõistnud Ossum-Possum kuninga küsimust.
"Ma ei tea, kus asub minu loss ja kus on minu troon. Kuskil peab ju kuningas ometi istuma, et teid valitseda."
"Kas ...kas valitsetakse istudes?" imestas Kõige Tillem Tomat.
Kuningas noogutas: "Muidu väsiksin ära. Valitsemine on ilmatu raske töö, et sa teaksid. Istud ja valitsed; valitsed ja istud... Pikapeale muutub see väga kurnavaks."
"Nüüd oleme pigis," sosistas Ossum-Possum Laulale.
"Miks?" küsis Laula sosinal vastu.
"Kuhu me oma kuninga paneme?"
"Lossi loomulikult!" soovitas Laula.
Ossum-Possum vastas talle kummaliste grimassidega, andes mõista, et kui polnud kuningat, polnud Voodialuses ka lossi ega trooni.
"Mis siis nüüd saab?" läks Laula ähmi täis.
"Leiame talle kohe mingi tegevuse," tuli Ossum-Possumile korraga päästev mõte.
...
|
|
|
