Belials Veiko

Title:Kiikuv Hobune
Subject:FICTION Scarica il testo


Veiko Belials
Ossum-Possum, pannkoogielukas

Kiikuv Hobune

"Miks maailma avastamine nii vaevaline peab olema?" kaebas Laula, kui nad läbi hiiglasliku rohutihniku pugesid.
"Oled sa kunagi kuulnud mõnest avastusretkest, mis on lihtne nagu pühapäevane jalutuskäik?" turtsatas Ossum-Possum. " Tunned sa mõnda maadeavastajat, kes oleks kõndinud ühest metsikust ja uurimata kolkast teise mööda laternatega ääristatud maanteed?"

"Ega vist," möönis Laula. "Aga ma ei tea ka ühtki maadeavastajat, kes mööda tihnikuid oleks käinud."
"Eks vaata mind," soovitas Ossum-Possum rahulolevalt. "Mina nimelt kavatsen just selline maadeavastaja olla."
Lõpuks jõudsid nad rohu seest välja ja tõusid ümarale künkale. "Oi, kes see on?" Laula silmitses heldinult tillukest karvast olendit, kes oma pisikeste käpakestega Laula põlleserva külge oli haakinud ning talle oma suurte merevaigukarva silmadega otsa vaatas.
"See on ju Pookmartin," viskas Ossum-Possum hooletult. "Küllap ta pookis end sulle rohu sees külge, Nad on sellised - poogivad end nende külge, kes neile meeldivad." Pookmartini silmad särasid, tema hääl kõlas nagu õrn nurrumine.
"Ta on nii armas. Tohin ma ta endale võtta?" küsis Laula.
"Sa oled veidi hiljaks jäänud," raputas Ossum-Possum pead. "Hoopis tema võttis su endale."
"Mida ta minuga peale hakkab?" uuris Laula.
Ossum-Possum kehitas õlgu. "Kannab sind endaga igal pool kaasas."
"Aga see olen ju mina, kes teda igal pool kaasas kannab," naeris Laula.
"Mis vahet sel on?" kergitas Ossum-Possum kulmu. "Tulemus on ju sama!"
"Seda küll," nõustus Laula ja sügas Pookmartinit kõrva tagant. Pookmartin surises tasakesi ja hõõrus oma karvast põske Laula käe vastu.
"Mida Pookmartinid söövad?" taipas Laula lõpuks küsida.
"Mitte midagi. Nad elavad õhust ja armastusest."
"Kui vastutulelik neist," arvas Laula ja vaatas ringi, et näha, kui kaugele nad on jõudnud. Metsatukk, mis põldudesse lõikas, taandus kaugemal ning selle taga paistis paar järvesilma.
"Kuhu nüüd?" tahtis Laula teada.
"Teeme tiiru ümber metsatuka ja vaatame siis," pani Ossum-Possum ette.

"Miks ümber?" polnud Laula rahul. "Lähme parem otse!"
"Kuidas otse?" ei mõistnud Ossum-Possum.
"Läbi metsa!"
"Metsas elavad ju Rüütlid!" jahmus Ossum-Possum.
"Kas Voodialusel maal elab siis rüütleid ka? Miks sa varem ei rääkinud?" plaksutas Laula käsi.
"Nuhtlus, mitte Rüütlid, " urises Ossum-Possum.
Aga Laula oli kindel, et metsas ei ähvarda neid mingi oht. Rüütlid ei tee ometi kellelgi kurja. Nad on ju rüütlid.
"Oled sina ikka neist heal arvamusel," vangutas Ossum-Possum pead. "Need on kõige metsikumad tegelased, keda ma eales olen näinud. Täiesti kodustamata. Jooksevad lõrisedes laanes ringi ja purelevad."
"Miks kuningas neid siis ei taltsuta?" imestas Laula. "Rüütlitest saaksid ustavad teenrid ja vaprad turniiridel võitlejad. Siis oleks nende elul mõte, nagu minu isa ütleb."
"Milline mõte?" tundis Ossum-Possum huvi.
"Üksteist tokkidega hobuse seljast maha ajada," seletas Laula õhinal. "Selleks ju turniire korraldataksegi. Ja pärast puhutakse pasunaid ning kuningas jagab kõigile jäätist."
"Sellest ei tuleks midagi välja," muutus Ossum-Possum süngeks. "Mispärast?"
"Voodialusel maal ei olegi kuningat," ohkas Ossum-Possum. "Ja hobuseidki on meil, tõtt öelda, üksainus. Kiikuv Hobune."
"Oi, teda tahaks ma otsekohe näha!" läks Laula hoogu.
"Milleks?"
"Sellepärast, et ma ei ole Kiikuvat Hobust näinud."
Kiikuv Hobune istus kiiktoolis, päikeseprillid ees ja lilleline kübar peas, ning rüüpas kokteili.
"Sina oledki siis Laula, ja-jah. Väga meeldiv," pomises ta ujedalt, kui Ossum-Possum oli nad tuttavaks teinud.
"Meil on sinu abi tarvis," asus Ossum-Possum kohe asja kallale.
"Abi?" Kiikuv Hobune punastas ja plaksutas meelitatult oma pikki ripsmeid. "Ma mõtlesin, et te tulite mu uut luuletust kuulama."
"Jah, muidugi! Seda ka. Loe palun!"
Kiikuv Hobune köhatas ja alustas:
"Kui varju ei ole, on varjutus.
Kui harju ei ole, on harjutus.
Kui marja ei ole, on marjatus.
Kui karja ei ole, on karjatus.
Kui sõlmi ei ole, on sõlmitus.
Kui põlvi ei ole, on põlvitus.
Kui kummi ei ole, on kummitus.
Kui ilmu ei ole, on ilmutus.
Kui leppi ei ole, on lepitus.
Nüüd on see lugu vist lepikus,
omadega täitsa rabas.
Tarkussõna kõige sabas.
Kui õigust ei ole, on õigustus.
See pole miski õigustus!"
"Polnud vist suurem asi," pomises Kiikuv Hobune, kui oli lõpetanud.
"Ei, miks!" vaidles Laula. Tema arust oli see lugu päris vahva.
"Ja kõlas kenasti," kiitis Ossum-Possum takka. "Kuigi ma ei saanud aru, millest sa luuletasid."
"Teil oli mingit abi tarvis?" tegi Kiikuv Hobune teist juttu.
"Laula arvab, et Metsikuid Rüütleid on võimalik taltsutada. Aga selleks on vaja kuningat, keda teenida, ja hobust, kellega ratsutada ning kelle seljas üksteist tokkidega alla tõugata."
"Milleks?" ehmus Hobune.
"Seda nimetatakse turniiriks," selgitas Laula. "Kõik rüütlid peavad turniire, muidu pole nad õiged rüütlid. Tegelikult peaksid nad ka kaunitare päästma ja kangelastegusid tegema, aga sellega on aega. Kõigepealt tuleb korraldada mõned turniirid, et nad võistlema harjuksid!"
"Ja kui nad on üksteist alla tõuganud, mis siis edasi saab?" hakkas lugu Hobust huvitama.
"See, kes hobuse selga jääb, on võitja ka kuningas annab talle Tiitli."
"Mis asi on Tiitel?"
"Ma pole päris kindel," oli Laula kimbatuses, "kuid ma arvan, et Tiitel on midagi, mida rüütlid kannavad. See kinnitatakse vist kiivri külge. Jah, ma tean, et nii see on," lõi Laula nägu särama.
"Näiteks ilusad värvilised lindid, mis tuules lehvivad!"
"Kas hobustele ka tiitleid antakse?" tahtis Kiikuv Hobune teada. Tal poleks midagi selle vastu, et kübaral ilusaid linte kanda.

"Vaevalt küll, et Hobustele Tiitleid antakse," kahtles Laula.
"Vähemasti pole ma sellest varem midagi kuulnud.
"Eks keegi ole ikka esimene," arvas Ossum-Possum elutargalt. "Miks ei võiks sina esimene Tiitliga Hobune olla?"
"Sellisel juhul olen ma nõus enda seljas sõtkumise ära kannatama," lubas Kiikuv Hobune, kuid vajus siis mõttesse. "Kui rüütleid mitu on, kuidas nad siis turniiri pidada saavad? Mind on ju ainult üks!"
"Ratsutagu kordamööda!" leidis Ossum-Possum lahenduse.

...

  • Libri.it

  • Libri.it