Tungal Leelo

Title:SALAKUULAJA LOOMAAIAS
This text will be replaced
Subject:FICTION Scarica il testo


Leelo Tungal

SALAKUULAJA LOOMAAIAS

Loomaaia elanikud märkasid hämmastusega, et nende hulka on pugenud Salakuulaja. Kuidas muidu oleksid inimesed saanud teada asjadest, millest pikka aega oli aimu ainult loomadel? Kust teadsid inimesed, et mägral on urus oma kemps? Seni polnud härra Mäger veel ühtki inimest oma kempsu lubanud. Kes lobises kahejalgsetele välja rebase kirbukaotamise saladuse? Proua Rebane oli väga uhke oma säravpuhtale kasukale. Ja kui sinna haruharva väike kirbukari sigineski, siis võttis rebane õlekõrre suhu ning sukeldus jõepõhja. Õlekõrre abil oli tal kerge hingata, kuid kirbud, kellel kõrsi suus polnud, olid sunnitud rebase kasukast jalga laskma… Ei proua Rebane ega ka härra Mäger olnud oma saladustest kellelegi kõnelnud, kuid ometi kirjutati nendest nii "Tähekeses", "Meie Meeles" kui uues ajakirjas "Loomariik".

Keskööl, kui härra Elevant oli koosoleku märgiks kolm korda pasundanud, kogunes loomaaia rahvas tiigi äärde nõu pidama. Iga loom pidi asetama käpa või koiva südamele ning lausuma: "Tunnistan, et mina pole inimestele ühtki loomariigi saladust välja lobisenud!"

Kui kõik neljajalgsed olid nõnda öelnud, jõudis järg lindude kätte. Ka nemad teatasid ausameelselt, et mingit vandenõu pole inimestega peetud. Linnud-loomad laiutasid käppi-koibi - mine tea, ehk on inimesed ise lindude - loomade keele selgeks saanud?

"Jah, edaspidi ei julge inimeste kuuldes enam suudki lahti teha," lausus orav tusaselt.

"Oot-oot, kas keegi on lugenud allkirja, mis loomalugude all seisab?" küsis vana öökull, kes seni oli omaette mõtiskledes laulu ümisenud. Kõik vangutasid pead, julgemata tunnistada, et enamjagu neist ei tundnudki tähti. Ainult üks viirpapagoi teadis: "Jah, autori nimeks on paljudel lugudel hr. Ahm - kuid sellenimelist meie suguseltsis küll pole."

"Sellenimelist pole terves loomaaiaski," lõrises lõvi. "Mis me siin ikka asjata aega viidame, nähtavasti on tegemist välismaalasega." Korraga kostis puuoksalt heledat naeru. Naerja oli varblane, kes tegelikult loomaaeda polnud sisse kirjutatud ja käis siin ainult vahel teri nokkimas ning vanni võtmas.

"Teie siin aasite ja arutate, aga üks karvane elukas kirjutab praegugi mingeid salamärke kasetohule - seal loomaaia servas, jänesepuuride taga!" Kõik kihutasid jänesepuuride juurde sellise hooga, et ehmunud jänkupapad panid puuriuksed seestpoolt haaki ja katsid silmad kõrvadega. Tõepoolest, tume karvane loom kirjutas mõtlikul ilmel midagi kasetüvelt koorunud tohule.

"Kaljukass!" hüüdsid loomad kooris.

"Kalju, mis sina siin teed?" küsis lõvi vihaselt. Kuid juba oli öökull looma selja taha lennanud ja luges kasetohult: "Karuemad toovad oma pojakesed teatavasti ilmale varakevadel, une pealt…"

Proua Karu punastas: "Sa jeerum, isegi mu abikaasa ei tea sellistest asjadest midagi - ja see loom lobiseb meie elust kogu ilmale! Kaljule tuleks kere peale anda!"

"Õigus!" hüüdsid loomad läbisegi. Kaljukass konutas kase all ega lausunud sõnakestki.

"Ta käib siin igal ööl omaette nokitsemas!" hüüdsid jänesed, kes olid esimesest ehmatusest toibunud.

"Kalju, miks sa seda teed?" küsis kaamel.

"Aga mis selles halba on, kui inimesed loomade elust üht-teist teada saavad?" küsis kaljukass vastu. Loomad vaatasid üksteisele nõutult otsa ja kehitasid õlgu.

"Ei noh," lausus lõvi, "võib-olla polegi sellest midagi halba, aga asja teeb kahtlaseks just see, et sa kirjutasid meie elust varjunime all."

"Kuidas nii?" imestas kaljukass. "Kui te kõiki mu jutte lugenud oleksite, siis teaksite, et meid, kaljukasse, kutsutakse ka ahmideks!"

"Tohoh!" imestasid loomad.

"Ei noh, mis seal imeks panna - mind näiteks hüüavad paljud reinuvaderiks!" teatas rebane.

"Minu kohta öeldakse mesikäpp," naeratas karuema, "kuigi paljukest seda mett mu käpale on sattunud… Kui päris aus olla, siis ega ma päris hästi lugeda oskagi, M-tähte ainult tunnen!"

"Ja mina oskan kirjutada üksnes O-d," tunnistas orav. Lõvi ei tunnistanud midagi. Ta mõtles veidi aega kulmu kortsutades ja teatas siis: "Karistuseks… mm-mm… salatsemise eest teen kaljukassile, kelle salanimi on Ahm, kohustuseks kõigile loomaaia loomadele lugemine ja kirjutamine selgeks õpetada. Tunnid hakkavad toimuma kesköösiti täiskuu ajal."

Sestpeale õpivad kõik loomaaia elanikud kirjatarkust. Naljakad sildid, mis pildi all selgitavad, et võõrad ei tohi loomi käppida ega toita, on mõeldud hoopis neile inimestele, kes veel lugeda ei oska. Hea, et sina pole nende seas!



...