Eesti rahva muinasjutud

Title:REBANE, HUNT JA JÄNES
This text will be replaced
Subject:FICTION Scarica il testo


Eesti rahva muinasjutud

REBANE, HUNT JA JÄNES
**********************************************

Külmal talve ajal hulkunud üks äranälginud rebane mööda metsa ümber ja otsinud endale toidust. Viimaks olnud rebasel mets risti ja põiki läbi käidud, aga siiski pole talle midagi kätte puutunud, mida ta oleks suhu võinud panna. Kogemata juhtumise kombel tulnud rebane ühe tee äärde. Seal näinud ta eemalt üht meest kalakoormaga tulema. Rebasel ka kohe hea nõu peetud. Ta lasknud ruttu tee äärde maha ja teinud ennast surnuks.
Mees jõudnud ka varsi sinna kohta, kus rebane tee ääres maas olnud. Tee ääres surnud rebast nähes pidanud mees kohe hobuse kinni ja roninud kalakoorma otsast maha, et surnud rebast kalakoorma otsa tõsta. Seda tehes öelnud mees isieneses: "Reinuvader-vennikene lõppenud siia tee äärde ära; alles päris soe teine. Kui kodu saan, küll eidel saab siis hea meel olema: suur koorem kalu ja ilus rebasenahk veel pealekauba. Sellest nahast saab eide kasukale ilus krae." Nõnda rääkides lasknud mees hobust jälle käia ja istunud koorma otsa, rebane selja taga. Rebane arvanud siis endal paraja aja olema, sest ta hakanud mehe selja taga tasakeisi koormast kalu maha poetama. Olnuvad rebasel kõik kalad koormast maha poetud, siis hüpanud ta isi ka mehe selja tagast maha ja hakanud kalu kokku korjama. Mees sõitnud aga ikka rõõmsa meelega edasi ega pole rebase kelmust sugugi märganud. Küll olnud mehe ehmatus kodu suur, kui leidnud, et kalad koormast kadunud ega ka rebast kuskil pole olnud.
Kui rebane metsas kalu söönud, siis tulnud tema juurde hunt, kes küsinud: "Anna mulle ka kalu!"
Rebane kostnud: "Püüa isi!"
Hunt: "Aga ma ei mõista!"
Rebane: "Küll ma õpetan!"
Hunt: "Ole hea mees ja õpeta!"
Rebane: "Tule aga minu järele, lähme jõe äärde!"
Nõnda öeldes hakanudki rebane jõe poole minema, hunt ikka järel. Jõe ääres läinud rebane ühe veeaugu juurde, sinna käskinud ta hunti saba sisse pista ja siis seal nõnda kaua oodata, kuni ta tunneb, et kalad sabast kinni hakkavad.
Saanud hunt nii tükk aega veeaugu peal kükitanud, siis küsinud ta rebase käest: "Kas nüüd tõmman saba veest välja?"
Rebane kostnud: "Ei veel! Enne kui saba ots raske on."
Hunt jäänud ka sellega rahule.
Tüki aja pärast küsinud hunt jälle: "Kas nüüd tõmman saba veest välja?"
"Ei veel mitte, enne kui tunned, et saba ots raske on!" kostnud jälle rebane.
Hunt: "Ai, ai, aga külm võtab minu saba ära, ma ei või enam kauem olla!"
Rebane: "Eks sa tõmma siis peale, nüüd on kalad otsas!"
Hunt tõmmanud, aga saba pole ta ühtigi kätte saanud, sest saba olnud vette kinni külmetanud.
"Tõmma, tõmma!" hüüdnud rebane. "Sul on palju kalu saba otsas."
Hunt tõmmanud küll kõigest väest, aga saba pole siiski järele annud. Selle peale öelnud rebane hundile: "Oot veel natukene, ma lähen kutsun külast abi, kes aitavad sinu kalanoota välja tõmmata!"
Ja nõnda öeldes hakanudki rebane naerdes ligidal oleva talu poole jooksma. Seal teinud rebane õue peal suurt kära, nõnda et pererahvas selle kära peale toast välja tulnuvad ja rebast näinuvad. Rebane hakanud siis jõe poole jooksma, talurahvas ikka taga järel, kaikad ja teibad käes. Jõe ääres peitnud rebane ennast põõsaste vahele tagaajajate eest ära.
Rebast taga ajades leidnuvad tagaajajad veeaugus istuja hundi. Hunti nähes karjunuvad tagaajajad: "Siin see kurjategija ongi! Veeauku kukkunud, raibe."
Et hunt tagaajajaid karta ei teadnud, siis jäi ta neid rahulikult ootama. Aga küll oli ta ehmatus suur, kui korraga kaigaste ja teivaste hoobid talle selga hakkasid sadama. Suure hirmuga võtnud siis hunt oma viimase jõu kokku ja tõmmanud. Siis tunnud ta, et ta vaba on, aga tema saba jäänud veeauku, kuna ta aga verise sabajuurikaga eemale saanud plagama.
Tagajärel, kui hunti jõe ääres vemmeldatud, siis läinud rebane talu kanadekuuri ja murdnud seal mitu kana ära. Olnud rebasel kõht värsket kanaliha täis, siis läinud ta pere piimakambri ja joonud sealt hea jänu rõõska koort peale.
Et rebase plaan hästi korda oli läinud, siis naernud ta heameele pärast ja hakanud oma pead hapukoorega kokku määrima. Olnud rebasel pea koorega kokku määritud, siis hakanud ta lonkides jõe poole minema, kus haige hunt ühe põõsa taga valu käes oiganud.
Hundi ligi saades hakanud rebane lonkama ja oigama. Seda nähes, et rebane lonkab, hunt pärima: "Mis sul viga, vennas? Aga küll mina sain tagajärel palju vemmeldada, kui sina ära käisid, ja mitte ühte kalapoegagi ei saanud; ja oma sabast jäin ka veel ilma - oeh!"
Seda kuuldes teinud rebane omale hädase näo pähe, ohkanud paar korda ja hakanud siis kõnelema: "Kallis naaber, või minu käsi paremini käis! Minu lugu oli veel koguni halvem! Läksin perest sulle abi kutsuma, seal ässitasid pererahvas mulle koerad peale. Koerad võtsid mind kinni ja hakkasid vassima. Siis tulid veel inimesed mu kallale ja hakkasid mulle kaigastega pähe taguma. Mu pea läks päris puruks ja näe, nüüd kõik mädane!" Selle juures näitas rebane oma koorest pead.
"Ja siis kõige hullem lugu oli veel see," kõneles rebane edasi, "hakkasin üle aia hüppama, komistasin ja kukkusin sellejuures oma jalaluu puruks. Nüüd sain veel suure vaevaga siia komberdada, teab küll, kuidas edasi saan."
Rebase kaebdusest läks haige hundi süda haledaks ja ta ütles: "Sinu lugu, naaber, on palju pahem kui minu lugu. Sinul pea puru-mädane, aga minul terve; sul jalaluu katki, aga minul jalad terved. Mul muidu küll mõned muhud peas ja saba ära, aga sellegipärast võin ma isi oma jalal edasi saada, kuna sina aga seda ei või. Roni siis õige, naaber, minu kukile, ma viin sind metsa tagasi, seal võime oma vaendlaste eest vähe julgemad olla!" Rebane pole hunti seda endale kahte korda lasknud öelda, muudkui roninud aga hundi turjale.
Haige hunt tassinud rebase suure vaevaga metsa. Seal tulnud neile jänes vastu. Jänes pärima: "Kust teie nüüd tulete?" Hunt jutustanud jänesele siis selle loo ära, kus nad käinuvad ja mis neil seal juhtunud. Seda kuuldes läinud jänese süda ka haledaks ja ta öelnud: "Ma tahan sind, naaber rebane, ka natukene aidata kanda, et sa ennemalt oma kodu saaksid!" Nõnda öeldes võtnud jänes rebase saba oma tassida ja siis hakanud rong edasi liikuma.
Hundi turjal olles naernud rebane isieneses ja urisenud poolkuuldava häälega: "Tõbine kannab tervet! Tõbine kannab tervet!" Rebase urisemist kuuldes hunt ja jänes pärima: "Mis sa rääkisid?"
Rebane: "Ütlesin: mu kõht tühi ja valu suur!"
Jänes: "Pole viga, sõber, ma võin sulle süüa muretseda! Näe, tee peal tuleb naine, saiakorv käes. Ma katsun ta käest saiad üle lüüa!" Nõnda öeldes lipanud jänes tee äärde, visanud ennast sinna pikali maha ja teinud surnuks.
Naine tulnud ja näinud jänest, mõtelnud selle surnud olema ja tahtnud teda oma korvi panna, aga jänes pannud siis naise käest putku. Naine ehmatanud selle üle ja pillanud saiakorvi käest maha. Hunt tulnud ja nabinud saiakorvi oma kätte ja jooksnud siis sellega eemal ootava rebase juurde. Saanud hunt saiakorvi rebase juurde viinud, siis teinud rebane: "Sst, sst!"
Hunt pärima: "Mis sul viga on?"
Rebane: "Kütt tuleb, püss seljas. Mis nüüd saab!?"
Kui hunt ja jänes seda kuulnuvad, et kütt tuleb, siis pannuvad nad kütihirmu eest plehku, kuna rebane aga neile naerdes järele jäänud vahtima. Olid hunt ja jänes ära läinuvad, siis söönud rebane naise käest saadud korvitäie saia kõhutäiele kaaneks peale ning läinud ja heitnud siis oma koopasse magama.


...

  • Libri.it

  • Libri.it