Eesti rahva muinasjutud

Title:KALEVIPOJA HEATEGU
This text will be replaced
Subject:FICTION Scarica il testo


Eesti rahva muinasjutud

KALEVIPOJA HEATEGU
***************************************

Kaks väikest tütarlast läinuvad muiste kord metsa marjule ja eksinuvad ära. Lapsed otsinuvad küll metsa risti ja põigiti läbi, aga õiget teed pole nad kuskiltki ülesse leidnud.
Vanapagan olnud ka seal metsas jahi peal, kus lapsed marjul olnuvad. Ta näinud ilusaid lapsi ja tal tulnud kohe tahtmine ilusaid lapsi oma võrku saada ning ta lasknud lapsed metsa ära eksida.
Metsas ümber eksides hakanuvad lapsed hirmu pärast nutma ja appi hüüdma. Vanapagan arvanud ka siis endal paraja aja olevat. Ta läinud laste juurde ja küsinud, et mis neil viga on, et nad nutta. Lapsed rääkinuvad ka vanapoisile oma õnnetust. Vanapoiss aga silitanud laste päid ja öelnud: "Ärge nutke! Tulge minu juurde, ma annan teile süüa, ja hommen, kui uus päev välja tuleb, siis otsin tee ülesse ja juhatan teid kodu!"
Lapsed uskunuvad ka vanapagana juttu ja läinuvad ka temaga ühes ega pole sugugi tähele pannud, et tundmata mees neid põrgu viinud. Põrgus annud vanapagan lastele nisujahupudru ja rõõska piima süüa. Lapsed söönuvad kõhud täis ja vanapagan pannud siis neid ühte suurde kasti magama.
Teisel päeval, kui lapsed magamast ülesse ärganuvad, tahtnuvad nad kastist välja minna, aga leidnuvad kasti omaks ehmatuseks lukus olevat. Sellepeale hakanuvad lapsed jälle hirmu pärast nutma. Vanapagan kuulnud, et lapsed kastis nutnuvad ja ta tulnud neid vaatama. Kui lapsed seda näinuvad, et vanapagan nende juurde tulnud, siis küsinuvad nad: "Külaonu, mis sa meid siia kasti kinni panid?"
Vanapagan vastanud: "Teie olete liiga lahjad, ma tahan teid rammusaks nuumata ja sellepärast panin ma teid siia kasti kinni!"
Nõnda rääkides läinud vanapagan minekit ega pole lastele enam midagit öelnud. Lapsed katsunuvad küll igatmoodu järele, et kuidas nad kastist võiks välja saada, aga tee, mis sa tahad, kastist välja ei saa.
Lastel olnud kastis muidu hea elu küll, sest vanapagan annud neile hästi süüa, aga see olnud ainuke viga, et igavus kodu järele neid piinanud. Kui jo lapsed mitu head nädalit kastis vangis olid olnud, siis tulnud vanapoiss ühel päeval kasti juurde, kus lapsed sees olid, ja öelnud: "Pistke sõrmed läbi augu välja!"
Lapsed kuulanuvad ka vanapoisi käsku kohe ja pistnuvad sõrmed kastist välja. Karkäuhti! löönud vanapagan kirvega laste sõrmed otsast ära ja pistnud omale suhu. Lapsed hakanuvad sellepeale kange valu pärast nutma, aga vanapagan öelnud lastele: "Ärge karjuge ühtigi! Nüüd olete rammusad küll ja ma võtan teid kastist välja!"
Kui lapsed seda kuulnuvad, et vanapagan neid kastist välja lubanud lasta, siis unustanuvad nad rõõmu pärast valu ära ja jäänuvad vait. Vanapagan võtnud ka kasti kaane pealt ära, kus lapsed sees olnuvad, ja viinud lapsed oma tuppa. Toas viinud vanapagan lapsed oma ema juurde, öeldes: "Vaata nüüd ilusasti laste järele, et nad ära karata ei saaks, ja kui ma kolme päeva pärast kodu tulen, siis olgu mul neist praad valmis küpsetud!"
Lapsed ehmatanuvad ära ja hakanuvad hirmu pärast nutma, kui nad kuulnuvad, et vanapagan neid ära tahab süüa. Vanapagan tõmmanud ka endale uued vatid selga ning läinud uksest välja, lapsi vanamoori juurde nutma jättes. Olnud vanapagan toast välja läinud, siis hakanud ka vanamoor kohe lastega tõrelema ja lubanud neile peksa anda, kui nad oma nutmist järele ei jäta. Lapsed hirmunuvad sellepeale veel enam ära ja hakanud veel kõvemalt hirmu pärast nutma, aga see pahandanud vanamoori nii väga, et ta teise kõrvaloleva kambri ukse lukust lahti käänanud, siis kisajatel lastel varustest1 kinni võtnud ja sinna sisse visanud ja siis jälle toa ukse lukku käänanud. Lapsed nutnuvad kambris tükk aega, siis jätnuvad nutmise järele ja hakanuvad kambris ümber vaatama, et kas nad ehk võiks kuskilt välja pääseda. Nad käinuvad toas kõik nurgad ja kolgad läbi, aga välja pole nad kuskiltki saanud. Hakanuvad siis maja kraami järele silmitsema. Kohe puutunud neile kaks pudelit silma; teise sees olnud punane vedelik ja teise sees roheline. Pudelitel olnud ka veel sedelid peal, millede peale olnud kirjutud "jõukasvataja" ja "jõuvähendaja". Lapsed rüübanuvad ka kohe sealt pudelist, kuhu peale olnud kirjutud "jõukasvataja", ja kohe tunnuvad nad, et nende jõud kümme kord suuremaks kasvanud; nüüd olnud lastel tarkus käes, mis vägi neil rohtudel olnud. Et jo õhtu varsi käes olnud, siis heitnuvad lapsed kergitud südamega magama, et kui nad natukene puhanud on, et siis ehk "jõukasvataja" rohu abil võiks kuidagimoodi põgenema saada.
Teisel hommikul päeva tõusu aeg ärganuvad lapsed magamast ülesse; nad pannuvad endid ruttu riidesse ja rüübanuvad head lonksud kumbki "jõuandjast" pudelist. Siis kuulanuvad nad, kas kõik vagane on, ja kui nad kibinat-kabinat kuskil pole kuulnud, siis murdnuvad nad ukse eneste eest maha ja põgenenuvad ära. Nad pole veel kuigi kaugele saanud põgeneda, kui nad korraga kauget maa müdinat eneste taga kuulnuvad ja ümber vaadates vanapagana ema eneste kannul näinuvad olevat. Et lastel ärapõgenemine võimata oli, siis lasknuvad nad heaga endid vanapagana emast kinni võtta ja kodu tagasi viia. Kodu pannud vanapagana vanamoor lapsed ühte raudpuuri kinni, et nad enam nii hõlpsasti ära ei saaks põgeneda. Nüüd oli lastel ärapääsemine täitsa võimata ja surmatund oli neil ligi, kõigest üks päev oli neil aega elada. Aga kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem.
Kalevipoeg oli kuulda saanud, et vanapaganal palju kulda olla, ja oli tulnud siia põrgust vanapoisi käest endale ka kulda viima. Et vanapaganat siis kodu ei olnud, kui Kalevipoeg põrgu tulnud, siis läinud ta vanakolli ema juurde ja küsinud: "Kuule, vanamoor, kus see rahakelder sul on, ma tahan sealt endale ka natukene kulda saada."
Niisuguse liig julge küsimise peale hakanud vanakolli vanamoor Kalevipojale vastu ja lubanud teda koguni puuri pista niisuguse jutu eest. Vanamoori vastuniramine2 ajanud Kalevipojal kopsu ka üle maksa, ta võtnud vanamoori tutust kinni ja lükanud küdevasse ahju, mille ees ta parajasti seisnud ning pannud siis ukse tagast kinni.
Kalevipoeg hakanud siis põrgut läbi otsima ja tulnud ka viimaks sinna raudpuuri ukse taha, kus lapsed vangis olnuvad. Et lapsed parajasti puuris nutnuvad, kui Kalevipoeg sinna tulnud, siis küsinud ta laste käest: "Mis te seal nutate ja kes te olete?"
Lapsed saanuvad aru, et see koguni üks võõras olnud, kes nende käest nõnda küsinud, ja nad jutustanuvad Kalevipojale kõik oma loo ära. Kui Kalevipoeg seda kuulnud, siis murdnud ta ühe ropsuga puuriukse eest ära ja lasknud lapsed puurist välja.
Olnuvad lapsed puurist lahti tehtud, siis hakanuvad nad Kalevipojaga vanapagana kullakambrit ülesse otsima. Kui nad vanapoisi kullakambri ülesse leidnud, siis toppinud Kalevipoeg endale sealt seitse vakast kotti kulda täis. Siis rääkinuvad lapsed seda veel Kalevipojale, et vanapaganal olla kaks niisugust pudelit, millede sees olla "jõuandja" ja "jõuvähendaja" rohi. Kalevipoeg käskinud lapsi need pudelid enda kätte tuua. Lapsed toonuvad ka need pudelid Kalevipoja kätte ja Kalevipoeg rüübanud kohe paar head lonksu pudelist, millele peale olnud kirjutud "jõuandja", ja pistnud siis mõlemad pudelid oma tasku. Sellepeale võtnud Kalevipoeg seitse vakka kulda selga, niisama ka lapsed, ja hakanud siis põrgust välja sammuma.
Kalevipoja teereis kestnud niiviisi kolm päeva ühtesoodu edasi; siis jõudnud ta Tammiste mõisa. Tammistes pannud Kalevipoeg oma koorma seljast maha ja puhanud kolm päeva. Neljandama päeva hommikul võtnud Kalevipoeg Tammistest seitsesada saelauda selga, pannud siis laudade peale veel kullakoti ja lapsed istuma ning hakanud siis niisuguse koormaga Soomemaale minema. Saanud Kalevipoeg merekaldale oma koormaga, siis kuulnud ta oma selja taga müdinat ja kui ta tagasi vaadanud, siis näinud ta, et vana põrgupoiss teda taga ajanud.
Kui Kalevipoeg seda näinud, et vanakoll teda taga ajab, siis astunud ta ruttu oma koormaga merde, et siis otsekohe merest läbi Soomemaale minna ja et ka vanapagan vette järele ei saaks tulla. Vanapagan astunud ka küll Kalevipoja eeskuju järele vette, aga et vanalpoisil-mehikesel liig lühikesed koivad olid, mis põhja ei puutunud, siis uppunud ta merde ära, aga Kalevipoeg saanud oma koormaga õnnelikult Soome randa. Lapsed võtnud Kalevipoeg omale kasvandikkudeks, ja kui nad suureks saanuvad, siis saanud neist kuulsad eesti naisterahvad.

Sõnaseletused

1 käistest, varrukatest
2 vastuvirisemine, -urisemine


...

  • Libri.it

  • Libri.it